Eestis saab kaugkütte kaudu toasooja ligikaudu 60% elanikest. Tallinnas, Tartus, Pärnus — on hinnad viimastel aastatel püsinud suhteliselt mõistlikena, jäädes vahemikku 65–80 €/MWh.
Eestis on aga üle 40 kaugküttepiirkonna, kus Konkurentsiameti kehtestatud piirhind ületab 90 €/MWh.
Sama teenus, kõrgem hind
Väljaspool suuremaid linnakeskusi näevad numbrid hoopis teistsugused välja. Kümnest kõige kalleimast võrgupiirkonnast kaheksa on väiksemad asulad.
Harjumaal ületab kaugkütte hind 100 eurot megavatt-tunni kohta mitmetes piirkondades: Loksal, Kolgas ja Vardjas.
Näpis, väikeses Rakvere valla alevikus, on piirhind 127,71 €/MWh, samal ajal kui Rakvere linnas endas on see 103,92 €/MWh.
Torude matemaatika
Kaugküttel on lihtne loogika: üks keskne katlamaja soojendab vee ja pumpab selle maasiseste torude kaudu majadesse. Süsteem töötab hästi siis, kui trasside läheduses on palju tarbijaid. Eksperdid nimetavad tasuvuse alumiseks piiriks umbes 1,5 MWh trassimeetri kohta.
Väikestes alevikes ja maapiirkondades jääb see arv sageli alla selle künnise. Majad on üksteisest kaugemal, torusid on rohkem kui tarbijaid jaksab tasuda. Kaod on suured ja fikseeritud kulud ei kao kuhugi. Need jaotuvad lihtsalt vähema arvu inimeste vahel.
Olukorda teeb keerulisemaks üks paratamatus: kui riik toetab korterelamute soojustamist, väheneb tarbimine veelgi. Maa alla paigutatud toru pikkus jääb aga täpselt samaks. See tähendab, et tarbimistihedus langeb veelgi ja hinnasurvele lõppu ei tule.
Võrgud liidetakse paberil kokku
Lahendusena on leitud juriidiline tee: ebaefektiivsed väiksemad piirkonnad liidetakse paberil suuremate ja tõhusamate võrkudega.
Kohaliku omavalitsuse nõusolekul saab mitu võrgupiirkonda ühendada üheks, mis tagab kulude efektiivsema jagunemise.
Päriselus tähendab see midagi muud: tiheasustusega piirkonna elanik maksab varjatult kinni oma hõredamalt asustatud naabruskonna ebaefektiivsema torustiku kütmise.
Monopol ilma alternatiivita
Kaugküttevõrk on oma olemuselt kohalik monopol. Ühes piirkonnas tegutseb üks võrguettevõtja. See on võimaldanud hindadel tõusta tasemeni, kus küttearve muutub korteri eelarves märkimisväärseks koormuseks.
Tartu külje all, Märjal tähendas see ühel korteriomanikul ligi 290-eurost arvet kolmetoalise korteri eest.
Lisaks sellele tegutsevad paljud kaugkütteettevõtted riigi ja Euroopa Liidu toetuse toel, mis hoiab nende marginaalid kõrged ilma, et tarbija sellest ise kasu saaks.
Miks hinnad väikestes piirkondades alla ei tule?
Kaugkütte hinnakomponentidest moodustab ligikaudu kaks kolmandikku kütusekulu ja ühe kolmandiku püsikulud.
Torustikud on vananenud. Osades asulates on need lausa 50–60 aastat vanad ning nende renoveerimine nõuab kümneid miljoneid eurosid. Need investeeringud on möödapääsmatud, kuid nende kulu kandub lõpuks samuti tarbijale.
Väikeses piirkonnas on see kõige valusam. Investeeringute jagajaid on vähe, kulud on suured ja konkurents puudub.
Seadus annab õiguse — aga alternatiiv peab eksisteerima
Kaugkütteseadus lubab tarbijatel osta kütusevabadest ja taastuvallikatest toodetud soojusenergiat paralleelselt kaugküttega. Kui kaugkütte võrgupiirkond ei ole tõhus, on tarbijal õigus sealt lahkuda ja toota soojust ise taastuvallikatest. Õigus on olemas, kuid selle kasutamiseks on vaja reaalset alternatiivi.
Loe lisaks: Elektrifitseerimine toob soojahinna alla, aga regulatsioon peab ajaga kaasas käima
Märja aleviku kaks korteriühistut võtsid 2025. aasta sügisel kasutusele lokaalküttelahenduse soojuspumpadega ning sõlmisid kümneaastase lepingu fikseeritud hinnaga 89 €/MWh — piirkonnas, kus kaugkütte hind oli varem 117 eurot megavatt-tunni kohta. Pärast konkurentsisurve tekkimist langetas kaugküttepakkuja oma hinna 94,75 eurole.
Selline on konkurentsi mõju. Seda on paljudes piirkondades kaua oodatud.
Kui sinu korteriühistu asub piirkonnas, kus küttearve on kasvanud kontrollimatult, vaata lähemalt, milline alternatiiv saadaval on.