Jaanuar tõi paljudele majapidamistele kõrgemad elektriarved ja terava arutelu selle üle, kas elekter on üldse mõistlik kütteallikas. Äripäeva Cleantech raadiosaates arutlesid Sunly tootejuht Sander Ots ja Ait-Nordi juhataja Rasmus Leibur, miks elektrifitseerimine ei ole lühiajaline moetrend, vaid paratamatu arengusuund ning miks tänane regulatsioon ei peegelda enam energiaturu tegelikkust.
Elektri hind ja külm jaanuar – emotsioon vs tervikpilt
Jaanuarikuu hinnatõus tekitas paljudes õigustatud küsimuse: kas elektrile üleminek on mõistlik, kui arved võivad nii järsult kõikuda?
Nagu Sunly tootejuht Sander Ots saates rõhutas, oli tegemist erakorraliste oludega: „Meil oli 25 aasta üks külmemaid jaanuare ja külmtalvel on elektrihinnale väga suur mõjutaja. Kui ilm on pikalt miinus kümme või külmem, siis koormus kasvab hüppeliselt.“
Lisaks mõjutas turgu Auvere elektrijaama pikem rivist väljasolek. Eesti elektriturg on väike ning iga tootmisvõimsus loeb. Ühe suure jaama puudumine mõjutab hindu kiiresti.
Samas ei tohi hinnatippe vaadata isoleeritult. Pikemas vaates on võtmetegur taastuvenergia osakaalu kasv, sest mida suurem on taastuvenergia osakaal, seda madalam on keskmine elektrihind.
Ka Rasmus Leibur rõhutas, et küttelahendusi tuleb hinnata aasta lõikes tervikuna, mitte ühe kuu põhjal: „See ühe kuu tipp lööb küll jala värisema, aga seda tuleb vaadata aasta lõikes. Kevad-sügisperioodil on elektriarved praktiliselt olematud – see kipub lihtsalt ununema.“
Elektrifitseerimise arutelu ei tohiks taanduda ühe külma kuu emotsioonile. Süsteeme tuleb hinnata pika perspektiiviga.
Kus kaugküte enam ei tööta?
Eestis on üle 200 kaugküttepiirkonna. Nende hulgas on nii hästi toimivaid süsteeme kui ka piirkondi, kus hind on kõrge ja infrastruktuur amortiseerunud.
Probleem ei ole kaugküttes kui sellises. Küsimus on selles, kus see on jätkusuutlik ja kus mitte.
Madala tarbimistihedusega piirkondades, kus tarbijaid on vähe ja nad asuvad hajusalt, muutub süsteem majanduslikult ebaefektiivseks. Kui sellele lisanduvad suured trassikaod, kasvab lõpptarbija kulu veelgi.
Rasmus Leibur sõnastas selle saates nii: „Me ei saa jääda põhimõttesse, et niikaua kui toru on kuum, on kõik hästi. Tegelikult ei ole.“
Mitmes piirkonnas maksavad kortermajad täna soojuse eest 100–110 €/MWh, samal ajal kui Tallinna soojushind on ligikaudu 77 €/MWh (ilma käibemaksuta). Kui lokaalsele soojuspumbalahendusele oleksid kättesaadavad sarnased investeeringutoetused nagu ajalooliselt kaugküttekatlamajadele, oleks võimalik paljudes Eesti piirkondades tuua soojushind märgatavalt madalamale tasemele.
Elektrifitseerimine ei tähenda võrgu ülekoormust
Üks sagedane küsimus on: kas meil on üldse piisavalt elektrit, kui küttesüsteemid elektrifitseerida?
Soojuspumbatehnoloogia ise on väga efektiivne. Ühest ühikust elektrist saab sõltuvalt lahendusest 2,5–4 ühikut soojust. See tähendab, et elektrit ei muudeta üks-ühele soojuseks, vaid seda võimendatakse.
Lisaks võimaldab nutikas juhtimine ja salvestus tarbimist ajas nihutada. Sander Ots tõi saates näite: „Hommikused või õhtused tiputunnid saame üle elada salvestatud soojusega. Sel hetkel me ei tarbi, aga maja soojusvarustus ei katke.“
Akumulatsioonipaagid ja targad juhtimissüsteemid võimaldavad vältida tiputundide tarbimist ilma, et elanike mugavus kannataks. Praktikas tähendab see, et enamikus hoonetes ei ole vaja märkimisväärselt suurendada elektrivõimsust.
Elektrifitseerimine ei tähenda lihtsalt suuremat tarbimist – see tähendab nutikamat tarbimist.
Regulatsioon vajab ajakohastamist
Energiasektor areneb kiiresti, kuid regulatsioon ei pruugi alati sama tempot hoida. Küsimus ei ole vastandumises, vaid ajakohastamises.
Näiteks „tõhusa kaugkütte“ mõiste keskendub täna peamiselt tootmise efektiivsusele – millist kütust kasutatakse ja kui optimeeritud on katlamaja protsess. Samas ei käsitleta piisavalt trassikadusid ega tarbimistihedust. Kui piirkonnas on vähe tarbijaid ja osa soojusest kaob torustikus, võib süsteem olla tarbijale kallis isegi siis, kui see vastab formaalselt tõhusa kaugkütte kriteeriumitele.
Teine oluline teema on elektri kaalumistegur energiamärgistes. Praegu kehtiv väärtus 2,0 pärineb ajast, mil Eesti elektritootmine oli märksa süsinikumahukam. Täna tuleb suur osa elektrist taastuvatest allikatest ning soojuspumpade efektiivsus tähendab, et ühest ühikust elektrist toodetakse mitu ühikut soojust. Sellest hoolimata käsitleb regulatsioon elektrit primaarenergia vaates endiselt suhteliselt ebasoodsalt.
Kui energiamiksi ja tehnoloogia arengut ei arvestata, võivad investeeringuotsused hakata kalduma lahenduste kasuks, mis ei pruugi olla süsteemi tervikvaates kõige efektiivsemad. Seetõttu on oluline, et regulatsioon liiguks koos reaalse energiaturu arenguga.
Kuula saadet ja uuri võimalusi
👉 Kogu arutelu saad kuulata Äripäeva Cleantech raadiosaatest.
👉 Kui soovid hinnata, kas sinu kortermaja puhul oleks lokaalsest küttelahendusest kasu, tutvu lähemalt Sunly küttelahendusega:
Elektrifitseerimine ei ole riskantne hüpe tundmatusse. Hästi kavandatud ja nutikalt juhitud lahenduste puhul on see loogiline samm edasi – nii majanduslikult kui ka keskkonna vaates.