Olen Rasmus Udde, elan Tallinnas, 31 aastat vana. Elan väikeses kahetoalises korteris ja eraeluliselt ei mõtle ma elektrihinnale eriti palju. Miks? Sest see osa on suhteliselt marginaalne. Näiteks vaatasin eile otsa oma 40m² korteri kommunaalidele – elektrihind moodustab umbes 25% mu arvest… ja kui vaatan ülejäänud kuluridu, siis see on üks väheseid komponente, mida ma tõesti ka igapäevaselt kasutan.
Aga ikkagi – viimased poolteist kuud on taastuvenergia ja elektrihinna teema olnud meedia tähelepanu all. Postimehes, Delfis, Redditis ja Facebookis – igal pool näen pealkirju elektrihind on kõrge, kes on süüdi? Ainuke probleem on see, et see, kes süüdi on, kogu aeg muutub.
Ja kuna mulle numbrid meeldivad, otsustasin võtta ette 2022–2024 elektrihinna arved ja vaadata, mis tegelikult toimub. Tegin seda, nagu me Eestis armastame öelda – talupojamõistusega. Võtsin keskmise börsihinna (jah, ma tean, et tarbimisajad mängivad rolli, aga jätame selle hetkel välja), keskmise tarbimise (3000 kWh aastas) ja vaatasin, mida arved näitavad.
Elektrihinna muutused: areng või taandareng?
Keskmine elektritarbija aastakulutused elektrile olid 3 aastat tagasi 872.4 eurot (2022). 2 aastat tagasi oli see 582.6€ (2023) ning eelmine aasta 529.5€ (2024). Ühesõnaga vähemalt viimase 3 aasta jooksul on elektriarve vähenenud. Minu hinnangul on see positiivne!
Elektri suurim sisend hind (elektritootmine) on suuresti vähenenud. 3 aastat tagasi moodustas elektri tootmishind 65.3% lõplikust elektrihinnast. 2024 aasta lõpuks oli elektri tootmishind 49.5% lõplikust elektrihinnast. Ehk siis kas need elektritootjad ikka koorivad meie ühiskonda? Numbrid ütlevad, et kui koorivad, siis vähemalt teevad seda nüüd vähem!
Samas, mis on kasvanud, on võrgutasud, koondvaates elektrivõrgu ülalpidamise ja uuendamise kulud. Kui 3 aastat tagasi moodustas see vaid 13.8% elektriarvest, siis 2023 oli see 20.6% ning eelmine aasta moodustas see juba 25.2% elektriarvest. See on isegi arusaadav, nimelt tegemist on suuresti rauaga, mis vajab hooldust ja armastust. Raud ei lähe enamasti ajas odavamaks või paremaks. Eesmärk on vaid see, et ei läheks väga palju halvemaks ja peaks nii kaua vastu kui vähegi võimalik ja leiaks paremat kasutust. Ühesõnaga need kulud liiguvad enamasti inflatsiooniga käsikäes.
Viimane komponent on maksud. Eelmine aasta (2024) moodustasid maksud, nii taastuvenergia tasu kui käibemaks ja elektriaktsiis juba ~25% elektri lõpphinnast erakliendile. 19% koguhinnast on riiklikud maksud ning 6% läheb nagu meedias meeldib öelda, otse taastuvenergeetika maffiale.
Aga kuidas seda hinda päriselt alla saada?
Okei, elektrihind ise on langenud, aga võrgutasud ja maksud suruvad koguarve ikka üles. Kas on mingi viis, kuidas seda päriselt vähendada?
Üks lihtne mõte – rohkem tarbijaid. Võrgukulud on fikseeritud, mis tähendab, et mida rohkem inimesi ja ettevõtteid neid jagab, seda väiksem on arve üksiktarbijale. Näiteks, kui elektrifitseerime kütte, leiame ~13 TWh lisatarbimist – see on 1,5 korda rohkem kui tänane Eesti elektritarbimine (~8 TWh).
Tundub, et elektril on sama probleem nagu Eestil inimestega – pealekasvu on liiga vähe. Mida rohkem kasutajaid, seda väiksem võiks olla igaühe kulu. Või vähemalt nii ütleb loogika. Graafiku elektrihinnast Eestis (2022-2024) leiad siit.
Artikkel ilmus 19.02.2025 Ärilehes.
