Ühiskondlik poolehoid – tuulenergeetika laiema kasutuselevõtu põhiküsimus

Tuuleenergeetika on pika aja jooksul tõestatud kuluefektiivne tehnoloogia, mis on majanduslikult tasuv ka ilma taastuvenergeetika toetusteta. Kohalik, odav ja puhas! Eestis on energiajulgeolek alati olnud üks põhiteemasid, ent miks siis on meie tuuleparkide tootmisvõimsus täna ainult 320 MW? Kusjuures meretuuleparkide rajamisega (7!! GW potentsiaalset tootmisvõimsust) pole veel algustki tehtud. Vastus peitub meis enestes – inimeste poolehoid.

Ehkki sotsiaalpoliitiliselt on tuuleenergeetika riigi tasandil kõrgelt hinnatud, on mõnegi tuulepargi rajamine Eestis takerdunud kohalike elanike vastuseisu tõttu, mis koos pikalevenivate planeerimismenetlustega on arendusi aastateks edasi lükanud.

Selle tundliku teema käsitletakse põhjalikult hiljuti avaldatud uuringus, mille koostanud rahvusvaheline teadusrühm püüdis kolmes väga erineva taustaga riigis – Šveitsis, Eestis ja Ukrainas – välja selgitada, mis takistab inimesi tuuleenergeetikat toetamast. Eestiga seotud analüüs põhineb 2017. aastal läbi viidud mahukal veebiküsitlusel, milles osales 500 vastajat kavandatavate tuuleparkide ümbruskonnast. Analüüs hõlmas mitmesuguseid aspekte, eelkõige keskkonnamõju, visuaalset mõju ja seda, kes on omanik.

Tulemuste kokkuvõte on allolevas graafikus:

Arvamust mõjutavate tegurite kaalud riikide kaupa

Nagu graafikust näha, mõjutab kõigis kolmes riigis tuulenergeetika poolehoidu kõige enam selle mõju keskkonnale. Visuaalse mõjuga seoses eelistaksid kõigi kolme riigi vastajad, et tuuleparke rajataks tööstus- ja äripiirkondadesse, mitte nende endi elukoha lähedale. Huvitav on märkida, et Eesti inimesed eelistaksid tuuleparkide arendajatena pigem kohalikke ettevõtteid, mitte välisettevõtteid, samas kui näiteks Ukrainas suhtutakse välismaistesse arendajatesse neutraalselt, mille üheks põhjuseks võib olla riigi ajalooline taust ja Nõukogude Venemaaga ühine elektrisüsteem. Erilist tähelepanu tuleks pöörata eestlaste soovile, et tuuleenergeetikast teenitavat jagataks kohalike omavalitsustega.

Allpool kirjeldamegi uuringu Eestiga seotud põhijäreldusi.

Omandiküsimus – kellele tuulepark kuulub?

Uuring näitas, et Eesti elanikud eelistavad tulu jagamist kohalike omavalitsustega, mis on positiivne märk ja näitab, et Eesti valitsus on õigel teel, kuivõrd Riigikogu menetluses on parajasti tuulikutasu kehtestamise seaduseelnõu, mille eesmärk on motiveerida omavalitsusi ja kohalikke kogukondi pooldama tuuleparkide ehitust.

Maismaatuulikute puhul oleks tasu suurus kuni 0,5 eurot/MWh. See tähendab, et 100 MW tuulepark toodanguga umbes 300 GWh tooks omavalitsusele sisse umbes 150 000 eurot aastas. Tasu makstakse kohalikule omavalitsusele, kellele jääb 50% tasust ning teise poole oleks ta kohustatud jaotama kohalikele elanikele. Eelnõu kohaselt tuleks kuni 200 m kõrguste tuulikute puhul elanikele tasu maksta kuni 2 km raadiuses ja sellest kõrgemate tuulikute puhul kuni 3 km raadiuses. Analoogiline skeem kehtiks ka meretuuleparkidele.

Tasub märkida, et omandisuhete kontekstis eelistavad Eesti elanikud kohalikke energeetikaettevõtteid, mitte välismaiseid arendajaid.

Mõju loodusele ja visuaalne mõju – kuhu peaks elektrituulikuid rajama?

Uuringutulemuste kohaselt peavad Eesti elanikud tuulepargi asukoha valikul kõige olulisemaks mõju loodusele ja visuaalset mõju. Vastajad eelistaksid pigem tuuleparkide rajamist tööstus- ja äripiirkondadesse ning põllumajandusmaale, mitte aga looduslikult väärtuslikele aladele ja elamupiirkondade lähedale, kus visuaalne mõju ning keskkonnamõju on suurem.

Koostöö – miks on tarvis kuulata kohalike arvamust?

Uuring kinnitas, nagu juba ammu teada – inimesed tahavad, et neid kuulataks. Põhjalik ja vahetu avalik arutelu ning kohaliku kogukonna kaasamine suurendab poolehoidu tuuleparkidele ning aitab jõuda positiivsete tulemusteni. Inimesed on tihti uute asjade suhtes pelglikud, ent piisavate ja arusaadavate selgitustega on võimalik olukorda muuta. Veelgi parem on kaasata kohalikud elanikud otsustusprotsessidesse, määrates näiteks üheskoos kindlaks tuulikute arvu ja paigutuse, kaasata kohalikke kavandatavale tuulepargile nime valimisse jm. Kohalike elanike osavõtt on igal juhul rohkem kui kasulik, kuna inimeste suhtumine tuuleenergeetikasse on kahtlemata positiivsem, kui tuntakse end osana millestki suurest ja innovatiivsest ning teatakse, et inimeste arvamust võetakse arvesse.

Kohalike elanike paremaks kaasamiseks on Eestis juba loodud ka esimene energiaühistu. Energiaühistu edendab energeetikaprojekte koostöös kogukondadega ja korraldab kohalikele elanikele seminare, kus arutatakse kahtlusi ja kõhklusi ning selgitatakse arendusprojektidega seonduvat kasu, riske ja võimalusi. Nagu uuring näitab, on tuuleenergeetika kasutuselevõtuks aga tarvis pingutusi kõigil tasanditel – oma roll on nii riigil, taastuvenergeetika arendajatel kui ka kogukondadel. Tuuleenergia laiem kasutus eeldab otsuseid kõigilt kolmelt. Nagu märkis Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen: „Mida kauem me ootame, seda kallimaks läheb.“ Niisiis, asugem tegutsema juba täna.

Blogipostitus viitab Pascal Vuichardi, Anna Brougheli, Rolf Wüstenhageni, Andrea Tabi, Jakob Knaufi uuringule “Keep it local and bird-friendly: Exploring the social acceptance of wind energy in Switzerland, Estonia and Ukraine”